Avaleht REKLAAMUUDISED Renault, üle 115 aasta spordikirge
Renault, üle 115 aasta spordikirge

Renault, üle 115 aasta spordikirge

0
0

Autospordis tõi Renault’le esimese suure võidu 1902. aastal Marcel Renault, kes saavutas Pariis-Viini võidusõidul esikoha. Osalejate hulgas oli kolm Type K kergautot, lisaks veel neli väiksemat sõidukit, mis kihutasid võidu nimel koos selliste autodega nagu krahv Zborowski võimas Mercedes ja Henry Farmani Panhard. Sõit toimus järskudel ja kurvilistel teedel, muu hulgas ületati autode ja ka sõitjate suhtes väga nõudlikud Alpid. Marceli Renault’ võit tuli keskmise kiirusega 62,5 km/h. Sellest hetkest alates oli Renault arvestatav konkurent igal tasemel võidusõitudel.

1903. aastal osales Renault päris esimesel Grand Prix’l, mis peeti kahe päeva vältel Le Mans’i ümbruse avalikel teedel. Renault osales Type AK-ga, kerge kerega autol, mida vedas 12,9-liitrine neljasilindriline mootor. Vaatamata kõrvetavale kuumusele, sulavale teekattele ja peaaegu 12 tundi kestnud võidusõidule saavutas Renault’ga esikoha ungarlane Ferenç Szisz. Järgnevatel aastatel andis see võit olulise panuse Prantsuse autotootja müüginumbrite kasvu.  

Jazziajastu ja kiirusrekordid maismaal

1920 ja 1930. aastatel pühendus Renault rallile ja maismaa-kiirusrekorditele. 1925. aastal võitis Renault Monte-Carlo ralli. 1926. aastal sai valmis 9-liitrise mootoriga kiirusrekordite püüdmiseks mõeldud Renault 40CV Type NM. See oli ühekohaline, voolujoonelise kupeekere ning katmata ratastega. See auto saavutas 24-tunni sõidus keskmise kiiruse 107,9 miili/h, mis oli selle aja seeriatootmisel põhineva auto kohta märkimisväärne tulemus.

Nerva seeria

1930. aastatel valmis Renault’l Nerva seeria, millega jätkati Euroopa ja Aafrika teedel kiirusrekordite püüdmist. Jõuallikana kasutati Renault’ teist 8silindrilist reasmootorit, milleks saadi inspiratsiooni lennunduse arengutest. Nervasport lõpetas 1932. aasta Monte-Carlo ralli teisena, vaid kaks sekundikümnendikku võitjast tagapool. Võit saabus 1935. aasta Monte-Carlo rallil, 1935. aasta Liège- Rooma-Liège võidusõidul ja Bugatti järel saavutati teine koht Maroko rallil.

Kõige tähelepanuväärsema tulemuse tegi see auto Montlhéry ringrajal. 1934. aasta aprillis lõi Nervasport kõikides kategooriates vastupidavussõitude rekordeid. See läbis 48 tunni jooksul üle 8000 kilomeetri, keskmiseks kiiruseks oli üle 100 miili/h ja tippkiirus peaaegu 125 miili/h. Eriti dünaamiline ühekohaline kere mõjutas järgmiste Renault’ sõidukite disaini.

1950 ndad: tähtede poole

1950 ndatel naasis Renault oma esimese armastuse juurde ning alustas taas maismaa kiirusrekordite püüdmist. Pärast kaks aastat kestnud teste tuuletunnelis viis Renault 1956. aasta septembris Ameerikas Utah’s asuva Bonneville’i soolajärvele efektse sinise Étoile Filante (Langev Täht). Sel erakordsel sõidukil oli torujas polüesterkatmikuga kere ning kaks suurt lennukilaadet „uime”. Kasutati innovatiivset turbiinmootorit, mis arendas 28 000 pöördel 270 hj, ja Transfluide käigukasti. Kummardusena aeronautikale töötas mootor petrooleumil ja oli tänu turbiinide pöörlemisele erakordselt vibratsioonivaba. Esimesel kõval pinnal tehtud sõidul tegi auto arendaja Jean Hébert uue maismaa kiirusrekordi 308,85 km/h.

Pärast seda imelist saavutust jätkas Renault võitudega rallis. Osaledes pisikese innovaatilise tagamootoriga Dauphine’iga paljudel võistlustel, muu hulgas Mille Miglial, kus võeti 1956. aastal neli esimest kohta, samuti võideti Tour de Corse. Kaks aastat hiljem võitis Dauphine eepilise Monte-Carlo ralli.

Koostöö algus Gordiniga 

1960 ndate alguses valmistas sportlikuma ja kiirema versiooni Dauphine’ist Amédée Gordini – mees, kes oli varem oma nime all teinud ka Grand Prix’ autosid. Renault-Gordini partnerlus osutus väga edukaks, võidusõitudel osalesid järjepanu klassikaline R8 Gordini, R12 ja R17. Rallidel, mäkketõusudel ja ringradadel säras eriti R8 Gordini, muutudes sedavõrd populaarseks, et 1966. aastatel alustati Renault 8 Gordini Cupiga: võidusõidusarjaga, mida peetakse praeguste margipõhiste meistrivõistluste eelkäijaks. Renault 12 Gordini mootorit kasutati ka esimestel Renault’ vormelitel, Prantsusmaa esimesed Vormel Renault meistrivõistlused peeti 1971. aastal. Alates sellest ajast on paljud tuntud piloodid ja rahvusvahelised meistrid just selles sarjas alustanud, teiste hulgas näiteks Jacques Laffite, Jean Ragnotti, Alain Prost, Sebastian Vettel, Kimi Raikkonen ja Lewis Hamilton.

Gordini’ töökojad Pariisis jäid peagi ambitsioonikate plaanide elluviimiseks väikeseks, seepärast otsiti uut asupaika linnast väljas. Täiuslik koht leiti Viry-Châtillon’s. Uus Gordini tootmisrajatis õnnistati sisse 6. veebruaril 1969. aastal ning sellest sai järgmisteks kümnenditeks stardipaik märkimisväärsele ja jätkuvale mootorispordiedule.

Esialgu seati fookus uuele kaheliitrisele V6 mootorile, mis toodi ametlikult avalikkuse ette 1973. aasta jaanuaris. Mootor osutus konkurentsivõimeliseks mainekas Euroopa kaheliitriste sportautode sarjas. Seejärel liiguti sama mootori turboversiooniga edasi meistrisarja FIA World Sportscar Championship.

Edu Le Mans’is ja F1 debüüt

Sportautode hulgas olid turbomootoriga Renault’d väga kiired, saavutades palju parimaid stardikohti ning tehes kiiremaid ringe. Lõpuks õnnestus kõik täiuslikult 1978. aastal, mil Didier Pironi ja Jean-Pierre Jaussaud saavutasid ajaloolise võidu Alpine-Renault A442B-l, mille mootoriks oli Renault’ turbolaadimisega V6. Teine Renault jõudis finišisse neljandana. Saavutanud lõpuks edu Le Mans’is, võis Renault keskenduda oma teisele eesmärgile – vormel 1-le.

V6 turbomootoriga RS01 tegi debüüdi 1977. aasta Briti GP-l, roolis Jean-Pierre Jabouille. Hüüdnime ‘Kollane teepott’ all tuntuks saanud auto katkestas esimese võistluse, kuid mitte enne muljetavaldavat sõitu. Neli järgmist võistlust sel hooajal lisasid hindamatuid kogemusi. Õppimisprotsess jätkus läbi 1978. aasta, kuni Jabouille teenis neljanda kohaga  Ameerika GP-l Renault’le – ja turbomootorile – esimesed punktid. Üheks suureks läbimurdeks sai siirdumine topeltturbodele 1979. aasta Monaco GP-l. Meeskond hakkas lõpuks üle saama kriitilisest turboviivitusest ning olles startinud liidripositsioonilt, teenis Jabouille meeskonnale ajaloolise võidu kodurajal Dijonis.

Võitude poole

Paralleelselt pühendus Renault rallile. 1973. aastal võideti ralli maailmameistrivõistlused meeskondlikus arvestuses, 1977. aastal võitis Guy Fréquelin Alpine A310 Group 5-l Prantsusmaa ralli meistrivõistlused. Renault 5 Alpine teenis kuulsust koos Jean Ragnottiga, kes lõpetas 1978. aasta Monte-Carlo ralli teisena. Seejärel võitis Ragnotti Renault 5 Turboga 1981. aasta Monte-Carlo ralli ja 1985. aasta Tour de Corse’i.

Renault osales ühtlasi Paris-Dakari rallil. 1982. aastal võitsid Aafrika kõrbevõidusõidu erasõitjana Renault 20-ga kaasa löönud vennad Marreau’d.

Samal ajal hakkas tulemusi andma Renault’ osalemine F1-s, 1983. aastal saavutati koos Alain Prostiga maailmameistrivõistlused teine koht. Prantslane sai küll neli GP võitu üldvõitja Piquet’ kolme vastu, kuid jäi ainult kahe punktiga tiitlist ilma. Samal aastal sai Renault’st esmakordselt mootorite tarnija, kui jõud ühendati Lotusega. Järgnevatel aastatel sõlmiti tarnelepingud ka Ligieri ja Tyrrelliga. 1985. aasta Portugali etapil saavutas Renault mootoriga oma esimese võidu Ayrton Senna, brasiillasest sai selle hooaja üks täht. Täismahus osalemine F1-s lõppes 1985. aastaga ning edasi keskenduti teistele meeskondadele mootorite tarnimisele. 1986. aastal oli Senna-Lotuse-Renault’ kombinatsioon väga kiire, brasiillane teenis kaheksa esimest stardikohta!

Suur edu F1-s

Renault naasis ametlikul F1-e hilistel 1980ndatel, kuid nüüd Williamsi meeskonna mootoripartnerina. Uue koostöö tulemusena võideti esimesel aastal kaks Grand Prix-d ning 1990. aastal järgnes veel kaks võitu. Nigel Mansell – kes oli võistelnud Renault’ mootoriga Lotusel – ühines meeskonnaga.

Aastate eest Renault’s sõitnud Alain Prost ühines Williamsiga 1993. aastal ning võitis enne F1-st lahkumist samuti meistritiitli. Järgnesid tiitlid Damon Hilliga 1996. aastal ja Jacques Villeneuve’iga 1997. aastal. Williams-Renault võitis ka meeskondliku karika 1992., 1993., 1994., 1996 ja 1997. aastal.

1995. aastal laiendas Renault oma osalemist ning asus koostööd tegema Benettoni meeskonnaga. 1995. aastal tuli individuaalselt võitjaks Michael Schumacher, meeskondlikult Benetton – tagades selle, et aastatel 1992 kuni 1997 võitis Renault oma kahe partneriga koos kuus tiitlit järjest. Aastatel 1995 kuni 1997 võideti Renault’ mootoritega  74% GP-dest.

Renault tõmbus ametlikult vormel ühest välja 1997. aasta lõpus. Williams, Benetton ja hiljem BAR kasutasid Renault’ algupäraga mootoreid Superteci, Mecachrome’i ja Playlife’i nimede all ning Viry’s jätkus väikeses mahus arendusprojekt.

Samal ajal jätkas Renault läbi 1990. aastate ralliga, Maxi Mégane võitis 1997. aastal Tour de Corse’i.

F1 sarja naasmine

Taaskord jäi Renault’ ametlik eemalolek lühikeseks. 2001. aasta alguses teatas Renault, et on ostnud Benettoni meeskonna ning naaseb võistlussarja täismahus. Sel hooajal figureeris Renault’ nimi Benettoni mootoritarnijana, seejärel sündis 2002. aastal Renault F1 Team. Kereosakond asus endiselt  Ühendkuningriigis Enstone’is ning tegi koostööd Viry’s asuva mootoriosakonnaga.

2003. aastal saavutas Fernando Alonso parima stardikoha Malaisias ning seejärel teenis noor hispaanlane iseendale ja oma meeskonnale esimese võidu Ungaris. Järgmisel aastal võitis Jarno Trulli kõige mainekama etapi Monakos.

Vaatamata suurele muutusele 2006. aastal, mil V10 mootoritelt mindi üle V8 mootoritele, suutis Renault F1 meeskond oma edumaa säilitada. Taaskord saavutatud kaheksa GP võitu andsid võimaluse mõlema tiitli eest Ferrariga võistelda. Renault’ innovatiivsus osutus võidukaks ning ka sel hooajal teeniti nii individuaalne kui ka meeskondlik tiitel.

Renault oli läbi aastate mootoritega varustanud teisi meeskondi, 2007. aastal alustati uut partnerlust Red Bull Racinguga. Tumesinised autod kerkisid tulemustes peagi ettepoole ning 2010. aastal triumfeeris läbi vormel ühe ajaloo noorima tšempionina Vettel, Red Bull-Renault teenis meeskondliku tiitli.

Renault keskendus mootorite tarnimisele ning Vettel muutus maailmameistrivõistlustel pidurdamatuks. Ta purustas kõik rekordid ja kindlustas järjestikused tiitlid aastatel 2011, 2012 ja 2013.

Lisaks Red Bull Racingule varustas Renault mootoritega Lotus F1, Caterham F1 ja Williams F1 meeskonda. Läbi V8 ajastu teenisid 250-ne Viry-Châtillon’ inseneri arendatud mootorid üle 40% võimalikest võitudest ning rekordarvu esimesi stardikohti.

Lahkumine F1-st

Renault Sport Technologies jätkas ühe-margi võistlussarjadega nagu Vormel Renault 2000 ja Clio Cup. Ning Clio Super 1600 nautis suurt edu ralliradadel, võites 2003. kuni 2005. aastal mitmeid rahvusvahelisi tiitleid.

Võidusõidusarjade Eurocup Formula Renault V6 ja World Series by Nissan ühinemisega loodi 2005. aasta hooajal uus sari: World Series by Renault. Koos F1 karusselliga pakkus World Series by Renault 11. aasta vältel publikule tipptasemel võidusõitu. See võidusõidusari oli ühtlasi hüppelauaks suuremale osale praegustest F1 staaridest.

Uue seikluse algus

2014. aastal võeti vormel ühes kasutusele radikaalne uus mootoritehnoloogia. Renault F1 jõuallikas pöördus tagasi kunagiste mootorilahenduste juurde juurde ning võttis kasutusele turbolaadimise, kuid kombineeris selle võimsate elektrimootorite ja terve rea kõrgtehnoloogiliste energiakogumissüsteemidega, mis vähendasid varasemaga võrreldes kütusekulu 40% protsendi võrra, pakkudes samal ajal võrreldavat võimsust ja kiirendust.

Renault jätkas mootorite tarnimist Red Bull Racingule, selle sõsarmeeskonnale Scuderia Toro Rosso, samuti Lotus F1 meeskonnale, kuid selles kujunes raske võitlus. Korporatiivstrateegia vajas ülevaatamist ning 2015. aastal otsustas Renault taas ise F1 meeskonna omanikuks hakata.

Eesmärgiks pole ainult avaldada austust varasemale edule, vaid anda uut energiat kogu Renault’le. On selge, et Renault’ pikk ja edukas pärand on inspiratsiooniks ja motivaatoriks tänastele tegijatele.

RENAULT

 

 

JÄTA KOMMENTAAR

Sinu e-posti aadressi ei avalikustata Nõutud väljad on märgitud *